Poole pätsi leiva eest käibemaks terve leiva hinnalt?

leib

Autor: Tiit Kruusalu.

Aeg- ajalt pöörduvad METI poole tööandjad sooviga, et koostaksime neile kas käsunduslepingu või töövõtulepingu. Täpsustades lepingu tingimusi, selgub pahatihti, et tegelikult soovitakse kõige tavalisemat töölepingut, aga teise pealkirjaga. Peale selgitusi niisuguse lepingu õiguskindluse puudumisest loobub nii mõnigi tellimusest ja planeeritud tööjõu palkamisest. Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole tegelikuks põhjuseks ettevõtja soov jätta töötaja ilma Töölepingu Seadusega ettenähtud sotsiaalsetest garantiidest. On kaks olulist takistust, mille kõrvaldamine elavdaks märgatavalt mikro- ja väikeettevõtlust ning kasvataks autori hinnangul oluliselt tööhõivet, mis omakorda vähendaks sotsiaalabi saajate hulka.

Esimeseks põhjuseks on ebaõiglane ja väikeettevõtjale ülejõu käiv sotsiaalmaksu koormus, mida ettevõtja peab maksma osakoormusega töötaja pealt. Isegi kui töölepinguga töötaja teeb kuu jooksul ainult mõned päevad tööd, saades selle eest 100 € palka, peab tööandja maksma sotsiaalmaksu mitte 33% vaid 128,70 € ja 2017.a lausa 139,75 €. Kui puuduks miinimumsotsiaalmaksu kohustus, siis sõlmiks tööandja meeleldi töölepingu töötajaga, keda tal iga päev vaja ei ole, maksaks kinni 4.- 8. haiguspäeva, annaks puhkust ja töö otsalõppemise korral tasuks koondamishüvitise. Aga maksta osakoormusega töötaja eest igakuiselt ebaproportsionaalset kõrget sotsiaalmaksu käib väikeettevõtjale üle jõu. Ka suuremad ettevõtted, kus „rasvakiht“ on paksem, oskavad raha lugeda ja palkavad osakoormusega töötaja ainult siis, kui nad vajalikku spetsialisti muidu ei saaks. Millised on siis ettevõtja võimalused? Neid on kolm, kuid hea lahendus pole neist ükski.

Esimeseks võimaluseks on jätta töötaja palkamata. See on seadusega igati kooskõlas, aga SKP- d ei kasvata vaid hoopis kahandab. Kellelgi jäi töö saamata, mida ta oleks olnud valmis tegema ja kulurida riiklikes sotsiaaltoetustes jäi alles.

Teiseks võimaluseks on sõlmida töölepingu tingimustel käsundusleping, sest siis ei kanna ettevõtja ebaproportsionaalselt suurt miinimumsotsiaalmaksu kohustust. Oht on aga see, et kui tegelikult on täidetud töölepingu tingimused (tööandja juhtimine ja kontroll), kasvõi tööaja kellast- kellani määratlemisega, võidakse selline leping hiljem tunnistada töölepinguks koos sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. Nende kohustuste tagantjärele täitmine võib aga mikroettevõtja pankrotti ajada ja sissetuleku kaotavad mitte ainult „trikitav“ tööandja vaid ka ülejäänud paar- kolm seal töötavat inimest, kes nüüd mingi aeg täiendavad riikliku sotsiaaltoetuste kulurida. Loomulikult puuduvad võlaõigusliku lepingu puhul töötegijal sotsiaalsed garantiid, mida ta saanuks töölepingu korral.

Kolmandaks võimaluseks on maksta töötajale ümbrikupalka, mille kahjulikkusel ei maksa lugejate teadlikkust alahinnates üldse peatuda. Samas on see kahjuks levinud. Ühed tahavad töötajat palgata, teised tööd saada, kuid riigi poolt seatud tingimustel käib see ülejõu. Nii minnaksegi riigist mööda.

Teiseks takistuseks osakoormusega töökoha loomisel on Töölepingu Seaduse jäik tõlgendamine, mille kohaselt tuleb töölepingu sõlmimisel kokku leppida fikseeritud töökoormus. Samas on meil mitmeid valdkondi, kui tööjõuvajadus aasta lõikes või isegi ühe kuu sees oluliselt varieerub. Väike- ja mikroettevõtja võib ju kalkuleerida, et aasta jooksul oleks tal keskmiselt vaja töötajat 0,75 koormusega. Sõlmides töölepingu, kohustub välikohviku pidaja töötajale kinni maksma nädalase vihmaperioodi keskmise tasuga ja kui saabuvad ilusad ilmad pikkade suveõhtute ja paljude klientidega, siis peab töötajale jällegi 1,5- kordselt tasuma kõik tunnid, mis ületasid kokkulepitud 0,75 koormust. See paneb ettevõtja mõtlema, kas jätkata olemasoleva personaliga neile koormust lisades või tegevus ettevõtjavaenuliku seadusandluse tõttu üldse lõpetada. Samas oleks küll inimesi, kellele just niisugune ujuv koormus sobiks. Näiteks üliõpilased, kes tahaksidki tööl käia siis, kui õpingud võimaldavad, mitte õpingute arvelt. Või väikeste laste vanemad, kelle haigete lastega kodus olemisele tööandjad ujuva koormusega lepingu korral hoopis teise pilguga vaataksid. Tööandjad võtaksidki neid kui tänuväärseid ajutisi appitulijaid, mitte kui probleemseid töötajaid, kellele pidevalt asendajaid otsima peab. Samas oleksid kõikidel töötegijatel Töölepingu seadusega ettenähtud sotsiaalsed garantiid tagatud.

Mis oleks lahendused? Kaotada ära miinimumsotsiaalmaksu kohustus vähemalt nende osakoormusega töötajate eest, kelle töötasu jääb alla kehtestatud alampalga määra. Siis kaoks ära olukord, kus ettevõtja peab piltlikult öeldes poole pätsi leiva ostmisel maksma käibemaksu terve leiva hinnast.

Teiseks abinõuks oleks muuta senist praktikat ja lubada töölepingus kokku leppida ujuvas töökoormuses, rakendades ületunnitasu alles siis, kui töötundide hulk ületab täistööaja koormust.  See võtaks tööandjalt kohustuse maksta keskmist tasu tegemata töö eest ja maksta ületunnitasu täiskoormusest vähema töö korral. Loomulikult peaks selline abinõu olema pigem seadusega ettenähtud ja kontrollitav erand, et vältida kuritarvitusi. Fikseeritud koormusega leping, mis annab töötajale õigustatud ootuse kindlale töötasule, jäägu ikkagi eelistatuks, kuid ujuva koormusega leping julgustaks tööandjaid looma uusi töökohti ja tooks tööjõuturule need, kes seni ettevõtjate võimaluste puudumise tõttu kõrvale on jäänud.

Ilmselt näitaksid exceli tabelid ka seda, et miinimumsotsmaksu kohustuse kaotamisest tekkiva maksude laekumise vähenemise kataks uute töökohtade loomisest tekkivad maksud, kulude vähenemist sotsiaalabi real ja suurenenud tarbimisest laekuvat käibemaksu.

Kaotades veel täiendavalt ära tingimuse, et ravikindlustuse saamiseks peab mitmest kohast tasu saava töötaja eest vähemalt üks tööandja tasuma miinimumsotsiaalmaksu, mitte ei arvestata kokku mitmest töökohast tasutavate sotsiaalmaksude summat, oleks Eesti oluliselt parem paik elamiseks.